Konstruktiivsus on midagi selget, sirget ja optimaalset. Kõik ülearune on küljest pudenenud. See on mõttes ja teos, mis on suunatud arengule, loovale edasiliikumisele, ülesehitamisele, kui kõik on kaotatud. Konstruktiivsus võib ilmneda siis, kui vahendeid on vähe, energia on otsakorral või kui on teadvustatud üksteise säästmise vajadus. Samas võib see olla ka loomupärane mõtteselgus. Ülesehitamine kõlab kui midagi sõjajärgset, samas on see midagi, mida teeme pidevalt, igapäevaselt, kas suuremal või väiksemal skaalal. Tegeleme kaose ja traumadega ja püüame leida lahendusi. Konstruktiivsus ei ole “osutamine ühiskonna valupunktidele” ja siis pidama jäämine, punkti panemine.

Rakenduskunstide ja käelise tegevuse poole pöördutakse sageli maanduse otsimiseks. See võib olla sõnadeta mõttetegevus, õhkkond või ühise tegevuse ümber kogunenud seltskond, mis pakub tröösti ja üht eset valmistades tehakse teadmatult valmis ka teine uus ilm. Aga paremat maailma võidakse luua ka sihipäraselt, teadlikult otsides ja teel praktilisi valikuid tehes. Konstruktiivsus loomingus on valmisolek eksperimenteerida, uuendada ja luua midagi uut, otsida ootamatut koostööd, läheneda probleemidele praktiliselt.

Millised on viisid ja võimalused midagi ehitada, olla edasiviiv ja loov? Kuidas turgutada vaimu, füüsist ja hinge? Kuidas peegeldub konstruktiivsus armastuses? Kuidas väljendub visadus rusude vahel?

Ootame näitusele töid, mis näitavad meile isiklikke või kollektiivseid võtteid lahenduste suunas liikumisel. See võib olla vanavanematelt päritud käsitööoskuste visa ja võimestav jätkamine. See võib olla seeria arendamine. Mõtte selginemine seeria teostamise käigus. Olulise selitamine.

Ootame objekte, mis annavad meile ideid ja sitkust elu paremaks elamiseks. Me otsime strateegiaid ja mudeleid. Teame, et kõigile küsimustele ei saa olla lõplikke vastuseid ja pole üht teed, mis sobiks kõigile, aga ometi on viise, mis toimivad ja on tõhusad ning konstruktiivsed.

Üles! Aga mitte barrikaadidele.