Konstruktiivsuse õrnad jooned


Konstruktiivsus on midagi selget, sirget ja optimaalset. Kõik ülearune on küljest pudenenud. See on mõttes ja teos, mis on suunatud arengule, loovale edasiliikumisele, ülesehitamisele, kui kõik on kaotatud. Konstruktiivsus võib ilmneda siis, kui vahendeid on vähe, energia on otsakorral või kui on teadvustatud üksteise säästmise vajadus. Samas võib see olla ka loomupärane mõtteselgus. Ülesehitamine kõlab kui midagi sõjajärgset, samas on see midagi, mida teeme pidevalt, igapäevaselt, kas suuremal või väiksemal skaalal. Tegeleme kaose ja traumadega ja püüame leida lahendusi. Konstruktiivsus ei ole “osutamine ühiskonna valupunktidele” ja siis pidama jäämine, punkti panemine.

Rakenduskunstide ja käelise tegevuse poole pöördutakse sageli maanduse otsimiseks. See võib olla sõnadeta mõttetegevus, õhkkond või ühise tegevuse ümber kogunenud seltskond, mis pakub tröösti ja üht eset valmistades tehakse teadmatult valmis ka teine uus ilm. Aga paremat maailma võidakse luua ka sihipäraselt, teadlikult otsides ja teel praktilisi valikuid tehes. Konstruktiivsus loomingus on valmisolek eksperimenteerida, uuendada ja luua midagi uut, otsida ootamatut koostööd, läheneda probleemidele praktiliselt.

Millised on viisid ja võimalused midagi ehitada, olla edasiviiv ja loov? Kuidas turgutada vaimu, füüsist ja hinge? Kuidas peegeldub konstruktiivsus armastuses? Kuidas väljendub visadus rusude vahel?

Ootame näitusele töid, mis näitavad meile isiklikke või kollektiivseid võtteid lahenduste suunas liikumisel. See võib olla vanavanematelt päritud käsitööoskuste visa ja võimestav jätkamine. See võib olla seeria arendamine. Mõtte selginemine seeria teostamise käigus. Olulise selitamine.

Ootame objekte, mis annavad meile ideid ja sitkust elu paremaks elamiseks. Me otsime strateegiaid ja mudeleid. Teame, et kõigile küsimustele ei saa olla lõplikke vastuseid ja pole üht teed, mis sobiks kõigile, aga ometi on viise, mis toimivad ja on tõhusad ning konstruktiivsed.

Üles! Aga mitte barrikaadidele.


https://trtr.ee/wp-content/uploads/2024/01/MaretSarapu-portree_Terje-Ugandi-500x500-1.jpg

Foto: Terje Ugandi


Kuraator

Maret Sarapu (1978) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja kuraator. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna (BA 2002, MA 2005) ning täiendanud end nii Eestis kui ka välismaal, millest olulisemateks peab ta aega Creative Glass Center’is (USA), Sunderlandi Ülikooli klaasikeskuses (Suurbritannia) ja GlazenHuis’is (Belgia).

Maret Sarapu on kureerinud ja korraldanud arvukalt klaasikunstinäitusi Eestis. Ta on osalenud grupinäitustel Lätis, Leedus, Soomes, Taanis, Venemaal, Saksamaal, Türgis ja USA-s ning tema tööd kuuluvad nimekate muuseumide kogudesse.

Kunstikonkursside võitjatena rikastavad Sarapu tööd mitmeid avalikke ruume. Kontseptuaalsete ruumispetsiifiliste teoste loomine on andnud talle häid kogemusi paljude osapooltega seotud koostööprojektide elluviimiseks.

Tallinna rakenduskunsti triennaali tuumikmeeskonda kuulub Maret Sarapu alates 2017. aastast, 2024. aastal valiti ta triennaali põhinäituse kuraatoriks.

Oma loominguks saab Sarapu sageli algimpulsi argielust, ta kasutab palju loodusmotiive ja kordust. Pidades tähtsaks vaimset heaolu ja koostööd tunnete ning mõistuse vahel, pöördub ta viimasel ajal mõtte ja vormi otsingutes ka automaatkirjutamise ja teadvuse voo kuulamise poole. Kuraatorina on ta huvitatud küsimusest, kuidas väljendub konstruktiivne ja lahendust otsiv lähenemine rakenduskunstis ning milliseid eriilmelisi vastuseid pakub loominguline otsing. Teda huvitavad viisid, kuidas kunst võib olla jõulise vastupidavuse allikaks, aidates inimesi raskuste ületamisel ja väljakutsetele tähenduse leidmisel.