pp/kk/e.l.e.l.

22/01/2024

Tallinna rakenduskunsti triennaal kuulutab välja avatud konkursi, et leida osalejaid triennaali tänavusele peanäitusele „Konstruktiivsuse õrnad jooned“. Samuti on oodatud sooviavaldused, löömaks kaasa triennaali sügistalvises satelliitprogrammis.

Järjekorras juba 9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusele oodatakse kunstnikke Balti- ja Põhjamaadest. Näitus pannakse kokku avatud konkursile laekunud tööde ja kuraatori poolt otse kutsutud kunstnike teoste põhjal.

Seekordse triennaali kuraatoriks on klaasikunstnik Maret Sarapu, kes on fookusteemaks valinud konstruktiivsuse, ülesehitamise, lahenduste suunas liikumise. „Minu jaoks on konstruktiivsus eeskätt valmisolek eksperimenteerida, otsida ootamatut koostööd, uuendada ja luua midagi uut,“ sõnab kuraator. „Konstruktiivsus võib ilmneda siis, kui vahendeid on vähe, energia on otsakorral või kui on teadvustatud üksteise säästmise vajadus. Samas võib see olla ka loomupärane mõtteselgus. Konstruktiivsus ei ole “osutamine ühiskonna valupunktidele” ja siis pidama jäämine, punkti panemine. Seega ootame näitusele töid, mis näitavad meile isiklikke või kollektiivseid võtteid lahenduste suunas liikumisel.“

Avatud konkursist on oodatud osa võtma nii üksikisikud kui ka grupid rakenduskunsti erinevatest valdkondadest. Näitusele on oodatud tööd nii füüsilisel kui ka digitaalsel kujul. Täpsem info konkursi tingimuste ja tänavuse triennaali teemafookuse kohta on leitav SIIT. Osalemissoove triennaali peanäitusele oodatakse kuni 15. märsini 2024 ning oma töö saab esitada Typeformi keskkonna kaudu SIIN.

Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“ avatakse Kai kunstikeskuses 4. oktoobril 2024 ning see jääb avatuks 16. veebruarini 2025.

Tavapäraselt saadab rakenduskunsti triennaali peanäitust ka satelliitprogramm, kuhu kuuluvad näitused, installatsioonid, performance’id ja muud ettevõtmised, mis haakuvad triennaali teemaga ja aitavad rakenduskunstile laiemat tähelepanu tõmmata.

Infot satelliitprogrammi sobivate tegevuste kohta on oodatud 15. maini 2024 meiliaadressil info@trtr.ee. Välja palutakse tuua sündmuse toimumise aeg, koht ja lühikirjeldus. Rakenduskunsti triennaal paneb saabunud ettepanekute põhjal satelliitprogrammi kava kokku hiljemalt 2024. aasta sügiseks. Trienaal tutvustab satelliitprogrammi oma kanalites ja teavitustegevuses, ent ei saa paraku pakkuda projektidele (kaas)rahastust.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mille eesmärgiks on aidata kaasa aktuaalsete teemadega tegeleva rakenduskunsti arengule.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

22/07/2021

Kai kunstikeskuses lahti olev näitus „Kumab läbi“ täienes videoklippidega, kus näitusel esindatud kunstnikud avavad oma loomingu tagamaid. Lisaks toimuvad augusti alguses näitusel ringkäigud, millest võtavad osa mitmed Eesti kunstnikud.

Videoklipid, millega 8. Tallinna rakenduskunsti triennaali rahvusvaheline peanäitus äsja täienes, avavad näituse lähtepunktiks olevat läbikumavuse kontseptsiooni ja ilmestavad, kui erineva nurga alt võib üks ja seesama märksõna kunstnikke käivitada.

Sõna saavad näituse kuraator, Taani klaasikunstnik ja kunstiajaloolane Stine Bidstrup ning kunstnikud Linda Aasaru, Hanna-Maria Vanaküla, Erin Dickson, Ditte Hammerstrøm, Helen Lee, Jiyong Lee, Sissi Westerberg ja Wang & Söderström. Paariminutiliste klippidega saab tutvuda triennaali YouTube’is, Kai kunstikeskuse kinosaalis näeb klippe ühtseks 21-minutiliseks filmiks kokku panduna. Klippide autor on Aigar Vals.

Augustis tehakse näitusel “Kumab läbi” ka eesti- ja venekeelseid ringkäike, millest osa võtvad kunstnikud räägivad lähemalt oma loomemeetoditest ja -impulssidest. Kolmapäeval, 4. augustil kell 18 tutvustab näitust ja vestleb disainer Linda Aasaruga kuraatori assistent Keiu Krikmann. Laupäeval, 14. augustil kell 13 osalevad ringkäigul ehtekunstnikud Julia Maria Künnap, Eve Margus-Villems ja Hanna-Maria Vanaküla. Vene keelt kõnelevad inimesed on ringkäigule oodatud laupäeval, 14. augustil kell 15, seda viivad läbi Laura Marija Brunova, kes vestleb ka kunstnik ja disainer Sandra Kosorotovaga.

8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusel „Kumab läbi” saab näha 21 kunstniku töid, esindatud on kohaspetsiifilised teosed, installatsioonid, klaasist, portselanist või 3D-prinditud objektid, ehted, mööbel jms. Näitus Kai kunstikeskuses Noblessneris jääb lahti 15. augustini, keskus on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 12-19.

Peanäituse kõrval on rakenduskunsti triennaalil ka mahukas satelliitprogramm. Nii saab A-galerii akendel ja Seifis näha ehtekunsti näitusi “Puuduoleku helgusest” ja “Tera” ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis imetleda Marta Boani vastavatud ehtenäitust “Kanda või mitte kanda”. Noblessneri keskväljakul on üleval triennaali teemast lähtuv installatsioon In-Tangible ning augusti alguses avavad oma näitused Kai Kaljo, Darja Popolitova, Triin Kukk ja Merlin Meremaa.

Triennaali korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

16/07/2021

Foto: Hedi Jaansoo

„Kumab läbi“ näituse kujundanud Kärt Maran soovitab teostega tutvumas käia erinevatel aegadel, sest sõltuvalt ilmast ja valgustingimustest tõusevad fookusesse erinevad tööd. Enda lemmikutest rääkides tõdeb ta, et tema positsioon on tugevalt kujundaja oma ning sellest on raske eemalduda. „Pärast näituse paigaldust saab suurest pildist detailirohke tervik ning igal tööl on minu jaoks lisaks töö enda sisule ja vormile ka näituse valmimisega kaasnenud nüansid.“ Oma töö telgitaguseid Kärt Maran intervjuus avabki.

Millistest põhimõtetest näituse kujundusel lähtusid?
Lähtusin eelkõige kuraatori visioonist ning näituse teemast, konkreetsete tööde puhul kunstnike soovidest ja vajadustest ning dialoogi võimaldamisest eri tööde vahel. Kai näituseruum on avar ja võimas ning väga huvitava valgusega – lasin sellel mängida. Ruum ise annab rakenduskunsti triennaalile, mida seni on korraldatud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi paekivist võlvidega ruumides, hoopis uue hingamise. Kai muutlik valgus sobis hästi läbikumavuse teemaga. Soovitan käia näitust vaatamas erinevatel aegadel, erinevates valgustingimustes. Vastavalt kellaajale ja ilmale on fookuses erinevad tööd, nad mõjuvad erinevalt. On näiteks suur vahe, kas Heidi Henze portselanskulptuurid on teravas päikesevalguses (mida kunstnik palus) või hajusa valgusega; kas Eeva Käsperi klaasvormide ogad toob välja sätitud ruumivalgus või avaldub klaasi värv päikese käes ning millised tahud ja värvid tõusevad Jiyong Lee klaasvormides erineval hetkel esile.

Kuidas sujus koostöö kuraatoriga?
Kuraatori esmane visioon triennaali peanäituse kujundusest ühtis minu omaga. Leppisime kohe alguses kokku, et näitusekujundus on stiililt n-ö tavapärane kaasaegse kunsti näitus, kus põhirõhk on töödel. Ruum aitab kaasa, ent ei domineeri. Läbikumavad vaheseinad, mis on ainus füüsiline viide näituse teemale, on eelkõige funktsionaalsed ruumijagajad. Valitud materjal kõlab kokku Tuumik Stuudio loodud graafikaga – nii nagu läbi kataloogi kaane kumab köiteselja õmblus, kumab läbi arhitektuursete vaheseinte karkass. Läbikumavad seinad ning näituse pealkirja graafiline kujundus on visuaalne sissejuhatus teemasse, edasi saab süveneda teostesse.

Millised olid märksõnad, millele loodud kujundus sinu peas vastama pidi?
Kaasaegse kunsti näitus, n-ö valge kuup. Stine Bidstrupi valitud kunstnike kooslus ei vaja tegelikult eesliidet rakenduskunst, tahtsin ka näituse kujundusega fookust sellelt terminilt kõrvale juhtida. Nii nagu iga kunstivaldkond on pidevas muutumises, on seda ka tarbekunst. Viimastel aastatel muutub piir rakenduskunsti ja kaasaegse kunsti vahel üha ebaolulisemaks ning n-ö ülejooksikuid on mõlemas suunas. Klassikalist rakenduskunsti või tarbekunsti terminit asendab eesti kõnekeeles viimasel ajal pigem disain (mitte et see oleks terminoloogiliselt täpne või asjakohane). Rakenduskunsti piirid aga hajuvad. Kuigi näitus “Kumab läbi” oma sisult ise rakenduskunsti eesliidet ei vaja, on järjepidevuse huvides siiski tore, et triennaal tervikuna seda nime kannab.

Mil määral muutis plaane päris elu ehk see, kui tööd juba kohal olid?
Selle näituse puhul pidin tegema ebatavaliselt palju muudatusi. Tavaliselt täpsustan kohapeal mõne teose asetust, seekord tuli ruum mitu korda ümber mängida, nii plaanil kui ka hiljem installatsiooni käigus. Oli paar üllatust töid kastist välja võttes, kus foto oli jätnud teosest teistsuguse mulje, mõned ebakõlad mõõtudega ning muud tehnilist laadi ootamatused. Olin seekord ettevalmistustöös eriti põhjalik, et installatsiooniperiood liiga pingeline ei oleks, ning seetõttu sai ka ootamatustega suhteliselt rahulikult tegeleda. Ei olnud võimalik lihtsalt ühe-kahe töö asukohta muuta – kui peab muutma, siis tuleb muuta kogu ansamblit, et tööde omavahelised suhted säiliks. Vaatamata mitmele ümberkorraldusele suutsime säilitada algselt planeeritud dialoogi tööde vahel ning kuna triennaalil oli lihtsalt suurepärane installatsioonitiim – Tõnu Narro, Mihkel Lember, Erik Liiv (Tehniline Direktor) – siis läksid ka need ümbermängimised suhteliselt rahulikult ja sujuvalt.

Milline on sinu lemmiktöö näitusel ja miks?
Lemmikutega on keeruline, meeldejäävamad tööd on minu jaoks nüüdseks seotud pigem planeerimise ja installatsiooniperioodi fookuspunktide, tehniliste aspektide ning tööde paigutusega ruumis. Mu positsioon on tugevalt kujundaja oma ning sellest on raske eemalduda. Pärast näituse paigaldust saab suurest pildist detailirohke tervik ning igal tööl on minu jaoks lisaks töö enda sisule ja vormile ka näituse valmimisega kaasnenud nüansid. Näiteks meeldib mulle väga Sissy Westerbergi töö, mis kindlasti oleks olnud väga mõjus Kai ees tuule käes lehvimas, ent praktilistel põhjustel ning kunstniku soovil eksponeerisime selle siseruumis, kus Kai kunstikeskuse laeventilaatorid üleelusuuruses õhulist pesu vaikselt hõljuma panevad. Kohapeal valminud installatsioonide puhul, näiteks Helena Tuudelepa “Kookon”, ei oska ma nüüd enam vaadata installatsiooni ennast, nägemata kunstnikku, kes seda päevade kaupa koha peal valmistas. Ning installatsiooni mõttes keerukad ja aeganõudvad tööd, nagu Erin Dicksoni “Autentne Veneetsia lühter” ning Helen Lee “Alphabit” oma pikkade ja põhjalike juhtnööridega, mida me installatsioonimeeskonnaga hoolsalt järgisime, sest väliskunstnikud ei saanud sel aastal ise kohale tulla. Samuti tööd, mille puhul ootus nad transpordikastist välja võtta oli eriti suur, nagu esteetiliselt äärmiselt nauditavad Jiyong Lee klaasskulptuurid ning Ditte Hammerstrømi toolid.

Nii et lemmiktööd mul tõesti ei ole, küll aga on näitus tervikuna üks mu viimase aja lemmikuid. Kuraator Stine Bidstrup on teinud suurepärast tööd. Puhas rõõm on olnud olla osa selle näituse valmimisest.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

09/07/2021
8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitust laiendav kataloog on nüüd müügil, selle saab soetada SIIT.

Kataloogi juhatab sisse näituse kuraator Stine Bidstrupi mõtisklus triennaali keskmes oleva läbikumavuse teemal, millele järgneb peanäitusel osalevate kunstnike tutvustus koos kvaliteetse fotomaterjaliga. Lisaks on kataloogis toodud osalevate kunstnike peanäitusel esindatud teoste loetelu.

Kataloogi lõpuosas on kaks esseed. Arhitektuuri- ja kunstiajaloolane ning kuraator Ingrid Ruudi mõtestab essees „Elususe hetked“ näitusetöid ja esemekogemust üldse kui võimalust kogeda unikaalseid elususe hetki.

„Kogeda teoseid, esemeid ja materjale, mis on ambivalentsed, ebastabiilsed, haavatavad ja ajutised, tähendab märgata omaenda olemise ambivalentsust, mitmuslikkust, püsitust ja tingimuslikkust. See ei ole aga hirmu ja ebakindluse allikas, vaid võimaldab teistmoodi ja teravamalt tajuda oma olemist hetkes ja kokkupuudet teistega. Lasta lahti stabiilsuse ja tõsikindluse taotlusest võib aidata taasavastada imetlust ja rõõmu. Tajuda ennast kui ebatäielikku, osalist ja ajutist võimaldab suhelda teistega – nii inimeste kui esemete maailmaga – võrdsemalt ja vähem hierarhiliselt.“ (väljavõte Ingrid Ruudi esseest)

Taani Kuningliku Akadeemia arhitektuuriajaloolase dr. Martin Søbergi essee „Valgusest küllastunud. Arhitektuurist ja läbikumavatest materjalidest“ lahkab läbikumavust arhitektuuriajaloos. Essee on illustreeritud rohkete fotodega.

„Arhitektuur kombineerib materjale, mis loovad erinevaid efekte, eripärast atmosfääri ning kohanevaid ja voolavaid ruume. Läbikumavuses on olulisel kohal mitmetimõistetavus, hägusus ja hajutatus, ning just sellest sünnibki midagi täiesti uut ja valgusest küllastunut.“ (väljavõte Martin Søbergi esseest)

Kataloog on paralleelselt eesti ja inglise keeles. Selle koostas Keiu Krikmann ning kujundas Tuumik Stuudio.

Kataloog maksab 25 eurot, lisandub saatmiskulu. Tellimiseks kirjutage palun info@trtr.ee.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

28/05/2021

 

Foto: Hedi Jaansoo

Homme, 29. mail avab Kai kunstikeskuses külastajatele uksed rahvusvaheline rakenduskunsti näitus „Kumab läbi”. Läbi suve kestvat 8. Tallinna rakenduskunsti triennaali saadab mahukas satelliitprogramm, mille mitmed näitused avatakse täna.

15. augustini lahti jääva peanäituse teemaks on läbikumavus – läbipaistvuse ja läbipaistmatuse vahele jääv salapärane ala, mis võib olenevalt kontekstist paljastada midagi varjatut või varjata midagi näiliselt nähtavat.

„Lähtuvalt teemast on näitusel töid, mis mängivad optilise fenomeniga, aga tegeletakse ka läbikumavusega ühiskondlikes kokkulepetes, poliitikas, suhetes,” sõnas triennaali esinaine Merle Kasonen. „Kunstnikud on harjunud end mingi kindla materjali kaudu väljendama, aga nad töötavad ideega. See on selle näituse puhul olulisemgi kui konkreetse töö rakenduslik väärtus.“

Kuraator Stine Bidstrup. Foto: Hedi Jaansoo

Näituse „Kumab läbi” pani kokku Taani kunstiajaloolane, klaasikunstnik ja õppejõud Stine Bidstrup. Tema valis välja 21 kunstnikku, kes esitlevad kas oma varasemaid või spetsiaalselt triennaalile tehtud töid. „Valitud töid iseloomustab mängulisus, katsetamisind, kontseptuaalsus,” selgitas kuraator Stine Bidstrup. „Tegeletakse kohal- ja puuduoleku, privaatse ja avaliku, individuaalse ja kollektiivse, aja ja ajalisuse, poliitika ja keele, materjalide kaduvuse ja struktuurivigadega.”

Peanäituse kõrval on rakenduskunsti triennaalil ka mahukas satelliitprogramm, mis pakub ehte- ja klaasikunsti, kohaspetsiifilisi installatsioone ja eri kunstiliike siduvaid ettevõtmisi. Nii näiteks avatakse täna Tanel Veenre näitus „Organ“ Temnikova & Kasela galeriis ning Grusbeke-taguses tornis (Laboratooriumi 33) esitlevad oma teoseid Kadri Mälk, Julia Maria Künnap ja Kai Koppel. A-galerii Seifis on avatud Ilona Treimani isikunäitus „Tuli“.

Okapi galeriis ühendavad Rait Prääts ja Gleb Divov klaasikunsti liitreaalsusega ning Balti Manufaktuuris saab näha EKA disaini ja rakenduskunsti tudengite grupinäitust „Fantasmagooria“. Viimases osalevad ehte-, sepa-, keraamika- ja klaasi eriala magistritudengid.

Näitus „Kumab läbi” Kai kunstikeskuses (Peetri 12, Noblessneri sadamalinnak) on avatud 29. maist 15. augustini, kolmapäevast pühapäevani kell 12-19.

Sel laupäeval, 29. mail kell 13 teeb kuraator soovijaile näitusel tuuri (inglise keeles), vajalik on eelnev registreerumine siin. Kuraatori assistent Keiu Krikmanni eestikeelsel näitusetuuril saab osaleda järgmisel laupäeval, 5. juunil kell 13.

Foto: Hedi Jaansoo

Näitusel „Kumab läbi“ osalevad kunstnikud on: Linda Aasaru (Eesti), Andrew Bearnot (USA), Erin Dickson (Suurbritannia), Ditte Hammerstrøm (Taani), Heidi Bach Hentze (Taani), Sandra Kosorotova (Eesti), Eeva Käsper (Eesti), Julia Maria Künnap (Eesti), Helen Lee (USA), Jiyong Lee (USA), Eve Margus-Villems (Eesti), Reinoud Oudshoorn (Holland), Julija Pociute (Leedu), Helena Tuudelepp (Eesti), Sandra Vaka (Norra), Hanna-Maria Vanaküla (Eesti), Sissi Westerberg (Rootsi), Karlyn Sutherland (Suurbritannia), Grethe Sørensen (Taani) ja Wang & Söderström (Rootsi/Taani).

Triennaali korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

25/05/2021

Sel laupäeval, 29. mail avatakse Kai kunstikeskuses rahvusvaheline rakenduskunsti näitus „Kumab läbi”. 8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusel esitlevad oma töid 21 kunstnikku Põhjamaadest, Suurbritanniast, Hollandist, USAst, Leedust ja Eestist.

„Soovime selle näitusega aidata kaasa rakenduskunsti arengule ning näidata, et tarbekunstnike loomingus on olulisel kohal läbimõeldud idee ja soov kaasa rääkida ühiskondlikult olulistel teemadel,” sõnas triennaali esinaine Merle Kasonen.

Näituse „Kumab läbi” pani kokku Taani kunstiajaloolane, klaasikunstnik ja õppejõud Stine Bidstrup. Näituse katusteema on läbikumavus – läbipaistvuse ja läbipaistmatuse vahele jääv salapärane ja mitmetähenduslik ala. Näha saab nii kohaspetsiifilisi teoseid, mis valmivad vahetult enne avamist, kui ka foto- ja videotöid, installatsioone, klaasist, portselanist või 3D-prinditud objekte, ehteid, mööblit jms.

„Näitusele valitud töid iseloomustab mängulisus, katsetamisind, kontseptuaalsus,” selgitas kuraator Stine Bidstrup. „Tegeletakse kohal- ja puuduoleku, privaatse ja avaliku, individuaalse ja kollektiivse, aja ja ajalisuse, poliitika ja keele, materjalide kaduvuse ja struktuurivigadega.”

Näitusel osalevad kunstnikud on: Linda Aasaru (Eesti), Andrew Bearnot (USA), Erin Dickson (Suurbritannia), Ditte Hammerstrøm (Taani), Heidi Bach Hentze (Taani), Sandra Kosorotova (Eesti), Eeva Käsper (Eesti), Julia Maria Künnap (Eesti), Helen Lee (USA), Jiyong Lee (USA), Eve Margus-Villems (Eesti), Reinoud Oudshoorn (Holland), Julija Pociute (Leedu), Helena Tuudelepp (Eesti), Sandra Vaka (Norra), Hanna-Maria Vanaküla (Eesti), Sissi Westerberg (Rootsi), Karlyn Sutherland (Suurbritannia), Grethe Sørensen (Taani) ja Wang & Söderström (Rootsi/Taani).

Peanäituse kõrval on rakenduskunsti triennaalil ka mahukas satelliitprogramm, kuhu kuulub üle paarikümne näituse, installatsiooni ja eri kunstiliike siduva ettevõtmise üle Tallinna.

Näitus „Kumab läbi” Kai kunstikeskuses (Peetri 12, Noblessneri sadamalinnak) on avatud 29. maist 15. augustini, kolmapäevast pühapäevani kell 12-19. Triennaali korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

06/03/21

Seekordsele triennaalile lõid tunnuskujunduse Marje ja Martin Eelma graafilise disaini büroost Tuumik Stuudio. Kujundus mängib erinevate materjalide ja keskkondade piiride hägustamisega ning kasutab ka fragmente näitusetöödest.

Millega triennaali teema – läbikumavus – teie jaoks eeskätt seostus?
Kihid, aur, vesi. Sukeldumine teistesse materjalidesse. Isegi paralleelmaailmad, mis teinekord mõnest kirjandusteosest või filmist kummitama jäävad, võivad asetseda kihiti, üksteise sees või võrgustikuna. Selleks, et läbikumavus tekiks, peab olema rohkem kui üks keskkond ja need keskkonnad peavad üksteisega kuidagi kokku puutuma, aga ikkagi jääma eraldiseisvaks. Täielik sulandumine kaotab läbikumavuse.

Millest disaini loomine peale hakkas?
Seekordse triennaali kuraatori Stine Bidstrupi nägemus ja esmased vestlused näituse kujunduse autori Kärt Maraniga viisid meid vee kui materjali ja veepeegelduste radadele. Need saidki aluseks seekordse graafika loomisel. Mängisime nende mõtetega ja Kai keskuse asukoht mere ääres aitas kindlasti sellele mängule kaasa. Vesi on ühelt poolt läbipaistev aine, õhust sootuks erinev keskkond. Vee ja õhu piiril ja valguse kaasabil saavad võimalikuks olukorrad, kus vesi on ühel ajal nii läbipaistev kui meie maailma tagasipeegeldav. Vesi võib olla ka üsna dünaamilise olemusega ning siis tekivad liikuvad pildid. Vesi või mõni muu vedelik võib olla ka mingit tooni, aga ikkagi olla suurte sügavusteni läbipaistev.

Kujunduses on kasutatud ka fotosid triennaalile tulevatest töödest.
Triennaali kunstnike tööde kujutamine graafikaga käisikäes käis ka juba esimeste vestluste ajal ideena läbi ja jäi kuidagi väga tugevalt lõpuni välja, seega pidime sobitama need kihid omavahel kokku. Ühelt poolt voolav ja peegeldav pealiskiht, mis lõpuks jäi kasutusse voolava ning auruse kirjana, ning selle all valitud teosed või detailid neist. Kokkuvõtteks võib öelda, et töö valmis tihedas koostöös triennaali tiimiga, laual oli mitmeid kavandeid, mis kõik tegelikult tegelesid üldjoontes sama teemaga, kuid erineval graafilisel moel. Lõpuks jäi sõelale variant, mis kõige laiema ringi mõtteid kõige selgemini väljendas. Veepeegeldusi pole kujunduses enam nii selgesti näha, kuid aurune kumav kiri meenutab siiski algset lainetavat veepinda.

Miks valisite n-ö signatuurtöödeks just need?
Valiku tegemise kriteeriumiteks olid esmalt foto sobivus näituse peateema kirjaga, aurune ja voolav kiri pidi jääma taustal loetav. Iga fotoga seda teha ei olnud võimalik. Lõpuks said valitud need fotod, mille peal kiri kõige paremini töötas.

Triennaali graafilises disainis on kasutatud järgmiste kunstnike teoseid: Wang & Söderström „Lameekraan“, Sandra Vaka „Kannud (mõru sidrun)“, Eeva Käsper “Sulgunud saladus” ja Grethe Sørensen „Lillebælt III“.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

07/10/2020

Kuraator Stine Bidstrup valis välja kunstnikud, kes teevad kaasa 8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusel. Läbikumavuse fenomeni hakkavad lahkama 24 kunstnikku Põhjamaadest, USAst, Suurbritanniast, Hollandist, Eestist ja Leedust. Eestist valiti osalema seitse kunstnikku.

Taani klaasikunstniku, kunstiajaloolase ja õppejõu Stine Bidstrupi sõnul iseloomustab valitud kunstnikke tugev kontseptuaalne lähenemine, mängulisus ja valmisolek katsetada. “Saab näha nii päris uusi kui ka hiljuti valminud teoseid, mis ühendavad endas kujutava kunsti, rakenduskunsti ja disaini valdkonnad,” sõnas kuraator Stine Bidstrup.

“Triennaali peateemaks olevat läbikumavust käsitletakse mitme nurga alt – läbikumavus kui läbipaistvuse ja läbipaistmatuse vahel olev mitmetähenduslik ala, selle ilmingud keelekasutuses, poliitikas ja mujal,” kirjeldas kuraator.

Näitusel saavad esindatud olema erinevad valdkonnad, tehnikad ja materjalid: klaas, keraamika, põletamata savi, tekstiil, rõivad, fotograafia, skulptuur, installatsioon, ehted, kootud kangas, video, mööbel, 3D-printimine ja digitaalne disain.

Eestist valiti järgmisel aastal toimuvale Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusele Linda Aasaru, Eeva Käsper, Sandra Kosorotova, Julia Maria Künnap, Eve Margus-Villems, Helena Tuudelepp ja Hanna-Maria Vanaküla.

Teised valitud kunstnikud (tähestikulises järjekorras) on: Andrew Bearnot (USA), Phoebe Cummings (Suurbritannia), Erin Dickson (Suurbritannia), Ditte Hammerstrøm (Taani), Heidi Bach Hentze (Taani), Helen Lee (USA), Jiyong Lee (USA), Shari Mendelson (USA), Reinoud Oudshoorn (Holland), Julija Pociute (Leedu), Anne Vibeke Mou (Taani/Suurbritannia), Sandra Vaka (Norra), Sissi Westerberg (Rootsi), Karlyn Sutherland (Suurbritannia), Grethe Sørensen (Taani) ja Wang & Söderström (Rootsi/Taani).

8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus pealkirjaga “Kumab läbi” avatakse Kai kunstikeskuses 28. mail 2021 ning see jääb külastajatele avatuks 15. augustini 2021.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus. Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse aktuaalsete teemadega tegeleva probleemi- ja ideepõhise rakenduskunsti arengule.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

18/06/2020

Järgmise Tallinna rakenduskunsti triennaali kuraatoriks saab Taani klaasikunstnik ja kunstiajaloolane Stine Bidstrup, kelle pakutud kontseptsioon keskendub läbikumavuse fenomenile kaasaegses kunstis ja ühiskonnas laiemalt. 8. Tallinna rakenduskunsti triennaal avatakse Kai kunstikeskuses 28. mail 2021.

Stine Bidstrupi kuraatorikontseptsiooni keskmes olev läbikumavuse idee saab aluseks triennaali peanäitusele “Kumab läbi”, kus teeb kaasa paarkümmend kunstnikku. Neljandik neist valitakse välja Eesti kunstnike seast, selle tarvis teeb kuraator suvel Eestisse ka stuudiovisiite.

Triennaali peakorraldaja Merle Kasoneni sõnul võlus välja valitud kontseptsiooni puhul, et teema võimaldab suhestumist erinevatel rakenduskunsti valdkondadel, ent samuti selle laiem ühiskondlik kõlapind. “Nagu Stine välja tõi, siis olenevalt kontekstist võib läbikumavus paljastada midagi varjatut või varjata midagi näiliselt nähtavat,” selgitas Merle Kasonen.

Näiteks viitab Stine Bidstrupi sõnul laialdane klaasi kasutamine ja läbipaistvuse taotlemine kaasaegses linnakeskkonnas võimule ja majanduslikule jõukusele ning läbipaistvus võrdsustatakse avatusega. Samas võib selle taga – olgu siis arhitektuuris või poliitikas –, olla hoopis soov midagi varjata. “Sisse ja välja vaatamine ei toimu alati võrdsetel tingimustel – väline läbipaistvus võib endas peita kinniseid võimustruktuure ning hierarhiaid. Ka läbipaistmatus võib olla väärtus ning vahel lausa hädavajalik,” selgitab Stine Bidstrup, kes soovib oma kuraatorinäitusel keskenduda nende kahe ala vahele ehk läbikumavusele.

Taani klaasikunstnik, kunstiajaloolane ja õppejõud Stine Bidstrup uurib oma loomingus optilisi fenomene ning tõlgendab ja loob klaasskulptuuride, -installatsioonide ning videote kaudu utoopilisi arhitektuurseid visioone. Teda huvitab taju, konteksti ja vaatenurga mõju visuaalse info mõistmisele ning ka see, kuidas inimese silm ja aju tegelevad pidevalt ümbritseva määratlemise ja mõtestamisega.

Bidstrup on lõpetanud Rhode Islandi disainikooli ja Taani Kuningliku Kunstiakadeemia disainikooli ning kunstiajaloo eriala Kopenhaageni Ülikoolis. Ta on õpetanud nii Taanis kui ka mujal riikides. Bidstrupi stuudio asub Kopenhaagenis, klaasi käib ta puhumas Rootsis. Teda esindavad Helleri galerii New Yorgis ja FUMI galerii Londonis.

8. Tallinna rakenduskunsti triennaal avatakse Kai kunstikeskuses Tallinnas Noblessneri sadamalinnakus 28. mail 2021 ning see jääb külastajatele avatuks 15. augustini 2021.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus. Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse aktuaalsete teemadega tegeleva probleemi- ja ideepõhise rakenduskunsti arengule.

Anu Almik