pp/kk/e.l.e.l.

2017. aasta kevadel toimuva rahvusvahelise 7. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäituse avatud konkurss lõppes 10. oktoobril. Konkursile esitati 256 tööd/töödeseeriat, kokku 243 kunstnikult/disanerilt 32 riigist. Lähipäevadel koguneb viieliikmeline rahvusvaheline žürii, et valida esitatud tööde hulgast välja peanäitusel eksponeeritavad tööd.

Žüriisse kuuluvad kunstikriitik ja toimetaja André Gali Norrast, klaasikunstnik ja õppejõud Sarah Gilbert Ameerika Ühendriikidest, filosoof, kriitik ja õppejõud Eik Hermann Eestist, galerist, kriitik ja õppejõud Keiu Krikmann Eestist ning ehtekunstnik ja õppejõud Eija Mustonen Soomest. Tööde valik on anonüüme ning osalejaid teavitatakse otsusest hiljemalt 21. novembril 2016. aastal.

Triennaali peanäituse avatud konkursist olid oodatud osa võtma üksikisikud ja grupid kõigilt rakenduskunsti ja disaini erialadelt. Oodatud olid nii füüsilisel kui ka digitaalsel kujul tööd teemadel, mis seonduvad aja, tempo, erinevate ajakäsitluste ja -mõistetega mis tahes võtmes.

Triennaali peanäitus teemal “Ajavahe. Time Difference” avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 21. aprillil 2017. aastal.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.
Marje ja Martini üks lemmik visuaalidest

7. Tallinna rakenduskunsti triennaali graafilise identideedi autorid on Marje ja Martin Eelma Tuumik stuudiost. Nad leidsid aega vastata paarile küsimusele ja avada tagamaid, miks Triennaal just nimelt sellise tunnusgraafika sai. Ning jagavad ka oma lemmikuid visuaalidest.

Tallinna rakenduskunsti triennaali visuaal on värviline ja silmatorkav, aga miks just selline? Kas selle taga on mingi lugu? Millest te inspiratsiooni saite?

Visuaali loomisel lähtume sisust ehk triennaali puhul siis teemast “Ajavahe. Time Difference.” Kui saime esimese lähteülesande/briifi, siis seal oli näitena juttu Itaalia ehtekunstniku Giovanni Corvaja aastatepikkusest ennastsalgavast ja tervet (tänapäevast) mõistust eiravast Kuldvillaku projektist, kus kunstnik loob karusnahku meenutavaid kullast rituaalseid esemeid. Esemed, mis koosnevad kuldtraadist, mille läbimõõt vaid 1/5 inimese juuksekarvast ning käega katsudes on pehmed nagu karusnahk. See võttis lihtsalt hingetuks ja pani mõtlema, kui erinev võib olla inimeste jaoks aeg. Triennaali teema kõnetas meid, aja käsitlus on me endi jaoks ka aktuaalne. Lisaks kangastusid mälupildid minevikust, mis on siiani meeles ja teemaga haakusid: kui Marje õppis Tartus ja pidevalt Tallinna ja Tartu vahet sõitis rongi-bussiga, siis pimedas öös rippusid ainult valgustatud aknad ja seal taga olid alati lood, aga 90 km/h mööda kihutades ja mitte peatudes ja paigale jäädes ei saanud neid kunagi teada.

Visuaali loomisel kujutlesime aja kulgu, kuidas me erinevate tempode juures tajume asju erinevalt, kui palju on võimalik erinevate tempode juures süveneda – suuri asju märkad kiiremini liikudes, detaile aeglasemalt liikudes. Kui tempo on pealesunnitud (teistsugune, kui sulle loomuomane või mingiks tegevuseks vajalik), siis tekivad nihked/nihestused, st sa näed küll ümbritsevat, aga see paistab sulle teisena, su reaalsustaju on nihkes. Sinu enda seisund muudab seda, millisena sa maailma näed.

Alguses mängisime värviliste pindadega, neid suuremateks ja väiksemateks jagades, püüdsime kiirust ja aeglust anda edasi eri värvi ja eri suuruste pindadega, tekitasime piirkondi, kus on rohkem või vähem infot koondunud. Sealt edasi kasutasime programmijuppi – mis töötas selliselt, et võisid tahvelarvutit raputada, keerata, teha muid liigutusi ja ette ei teadnud, mis ekraanil värvide ja kujunditega juhtub. Tekkisid värvide ja kujundite nihked, programm ajas reaalsuse segi, täiesti teistsugune maailm tekkis. Meile meeldis, see haakus hästi kiiruse ja aegluse teemaga, aja kuluga.

Tuumik on oma valdkonnas tuntud ja nõutud tegija – te saate endale kindlasti ise koostööpartnereid valida. Mis teid rakenduskunsti triennaaliga koostööd tegema inspireeris?

Meile on alati number üks tähtsusega see, milliste inimestega hakkame tööd tegema ja kas asi ise, mida tegema on vaja hakata, on oluline ja vajalik ehk kas sellel asjal üldse on mõtet. See peab meie maailmavaatega klappima. Ja asja sisu või kontseptsioon on meile hästi oluline visuaali loomisel. Valdkonna osas me piiranguid ei sea, see ei pea olema tingimata kultuur, kuigi see valdkond on meile südamelähedane. Oluline on, et endal oleks põnev teha seda tööd. Me ei taha ennast korrata ja püüame vältida seda, et endal hakkaks igav. Püüame leida selliseid projekte, mille sarnaseid me varem pole teinud, sellist suurt kunstisündmust me pole varem teinud. See info rahvusvahelisus paelub siin. Osalejad on kindlasti väga põnevad, niimoodi tööd tehes me saame palju rohkem ja süviti asjaga tutvuda, kui lihtsalt näitustel käies. See teeb selle asja nii toredaks, et me saame tööd tehes ise palju asju teada.

Marje ja Martini üks lemmik visuaalidest

 

Anu Almik