13. november 2009, Nukuteatri suur saal (Lai tn.1)

09:30-10:00 Registreerimine
10:00-10:10 Avasõnad Kai Lobjakas
10:10-10:35 Margit Keller (Eesti)
10:35-11:00 Kärt Maran (Eesti)
11:00-11:25 Erika Pedak (Eesti)
11:25-11:45 PAUS
11:45-12:10 Hannes Praks (Eesti)
12:10-12:35 Ronen Kadushin (Saksamaa)
12:35-13:00 Autonomatic, Tavs Jorgensen (Suurbritannia)

Seminari juhatab Kai Lobjakas

Seminari kavas on võimalikud muudatused.

Eesti Kunstiakadeemia aulas (Tartu mnt. 1)
2. detsembril kell 14:00. MARIJE VOGELZANG (Holland)

---

Margit Keller, PhD (Eesti) on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi vanemteadur. Tema peamiseks uurimisteemaks on juba kümme aastat olnud tarbimiskultuur Eestis, sh nõukogudeaegse ja lääneliku tarbimismaailma erinevused ja pinged. Sel teemal kaitses ta ka 2004. aasta lõpus oma doktoritöö. Erinevates uurmustes on ta püüdnud visandada kaasaegse Eesti tarbija portreed nii mikrotasandil ehk vaadata asjade, brändide, elustiilide ja inimeste suhteid; kui ka analüüsida Eestit kui tarbimisühiskonda makrotasandil ehk tarbimist ja tarbijat iseloomustavate esinduslike statistiliste andmete abil. Lisaks on Margit Keller õppejõud, kes koolitab tudengeid nii bakalaureuse- kui magistriastmel brändimist, kommunikatsioonijuhtimist kui ka ühiskonnateooriaid tundma. Ettekande üldine eesmärk on anda lühike ülevaade Eestit kui tarbimisühiskonda iseloomustavatest andmetest just inimese ja sümbolilist tähendust omava asja, tarbimisobjekti suhte mätta otsast.

Kärt Maran (Eesti) on noor disainer, kes valiti selleaastast treinnaali kureerima. Teema ja pealkiri KNOW HOW on üleskutse hüljata kustniku-, disaineri- ja tootjakeskne lähenemine, jagada professionaalset oskusteavet ning pakkuda eseme valmistamise võimalust näitusekülastajale. Seeläbi oli näitusele oodatud tulemus, mille idee ja vormi loojaks on kunstnik, eseme tootmine liigub aga eseme kasutaja kätte. Tema räägibki seekordsest teemast lähtuvalt lahti näituse kontseptsiooni ja selle tagamaad.

Erika Pedak (Eesti) on tekstiilikunstnik ja Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud, kes on aastaid uurinud eesti tekstiilikunsti ajalugu ning selleteemalisi artikleid publitseerinud. Ta räägib isetegemise ideest, käsitöö positsioonist ja väljunditest tekstiili seisukohalt 20. sajandi alguskümnenditel.

Hannes Praks (Eesti) on sisearhitekti haridusega looja, kes muuhulgas on asutanud ka 2003.a. plaadifirma kohvirecords ja internetiraadio www.kohviradio.com, mille esimene versioon oli küll vabavara platvormile ehitatud, kuid toimib nüüdseks uuel programmeeritud originaaltarkvaral. Miks plaadifirmat ja internetiraadiot vaja oli, kuidas nende loomine võimalikuks sai ja kuidas toimib?

Ronen Kadushin (Saksamaa) on Saksamaal Berliinis tegutsev iisraeli päritolu disainer, kes on loonud Open Design nimelise ettevõtte, tutvustades innovatiivset disainikontseptsiooni, mis on keskendunud loova vabaduse teemale. Open Designis loodud esemed, nende kavandid ja tööjoonised, on vabalt allalaetavad ja seega nö kopeeritavad, muudetavad ja ühtlasi ka toodetavad innustades kaasloojaid ja –disainereid jagama oma loovust ja arendama kvaliteetsete toodete hulka. Ta räägib enda väljatöötatud ideedest lähemalt.

AUTONOMATIC/ Tavs Jorgensen (Suurbritannia)
Projekt Autonomatic kujutab endast uurimust, mis keskendub digitaalsete tootmistehnoloogiate kasutamisele disainimisprotsessis ning kolmemõõtmeliste objektide loomisel. AUTONOMATIC(Autonomaatika) koosneb kahest sõnast: sõnast „automaatne”, mille tähenduseks on „mehaaniline” ja „iseseisev tööprotsess ilma inimese otsese sekkumiseta”, ning sõnast „autonoomne”, mis on omakorda tuletatud sõnast „autonoomia”, mille all mõistetakse isiklikku vabadust ja iseenese peremeheks olemist. Seetõttu kaasneb selle sõnaga juba algusest peale sisemine vastuolu: „automaatne” viitab tahtmatutele, korduvatele, masinlikele või masina poolt juhitud tegevustele, samas vihjab „autonoomne” aga iseseisvusele, sõltumatusele ja individuaalsusele.
Grupi moodustavad neli disainerit: Justin Marshall, Katie Bunnell, Tavs Jørgensen, Drummond Masterton. Tegu on oskuslike disainerite-kunstnikega, kellel on muuhulgas kogemusi keraamika, metallide, klaasi, kipsi ja plastide vallas. Loovate ja uudishimulike inimestena pesitseb neis tung uusi asjade loomise viise leiutada, küsida „mis siis, kui?”, „ja mis siis?” ning „mis edasi?”. Grupi individualistlik ja autonoomne lähenemisviis digitaalsetele tehnoloogiatele on ajendatud püüdlusest innustada teisigi disainereid ja kunstnikke digitaalsetele tehnoloogiatele loovalt lähenema.

MARIJE VOGELZANG (Holland) on disainer, kes peale Eindhoveni Disaniakadeemia lõpetamist 2000.aastal on tegelenud söömiskontseptsioonide kujundamisega. Tema huvi seisneb tegusõnas “sööma”, mitte niivõrd toidus ja selle kujundamises. Ta rõhutab, et ei tegele asjadele, toidule, vormi andmisega ega selle kaunistamisega. Oluline on see, kuidas me toitu kogeme. Ta ei mõtle sügavuti vaid sellele, mis on taldrikul või kas taldrikut üldse on vaid ka kõigele sellele, mis söömist kui tegu ümbritseb. Teda huvitavad õhkkond, kaasatud inimesed, koostisosadega seotud lood, toidu maitse, tekstuur, heli, lõhn ja värv ning kuidas see on valmistatud ja serveeritud. Ta uurib selle disaini intiimsust, mis päriselt inimese keha sisse läheb. Ta kasutab oma ideede edastamiseks toitu.
Mõeldes sellele kõigele ning töötades ja eksperimenteerides oma stuudios ja restoranis, luues söömiskogemusi oma klientidele on ta loonud ühtlasi ka oma unikaalse mooduse söömise käsitlemiseks psühholoogia, kultuuri ja disaini vaatepunktist. 2009. aasta alguses ilmust temalt ka vastavateemaline raamat.
Niisiis arendab ta oma visiooni disainist toetudes söömise teemale ja sõnale. 2004. aastal Rotterdamis loodud ja 2006 Amsterdami laienenud Studio Marije Vogelzang on väike ettevõte suurte ideedega, kus tegeletakse nii restoranikontseptsioonide, pikaajaliste meditsiiniliste projektidega haiglatele, kui sotsiaalsete ettevõtmistega, mille eesmärgiks on koolitada ja inspireerida. Tehakse ka koostööd toidutööstusega, luuakse installatsioone ja uusi toidurituaale.
www.proefamsterdam.nl