1979. aastal avati esimene Baltimaade tarbekunstitriennaal, esimesele järgnesid teised - 1983, 1985, 1988, 1991, 1994 ja ajaga sai nende korraldamisest traditsioon. Baltimaade tarbekunstitriennaalid olid oma aja kontekstis olulisteks kunstisündmusteks, mis äratasid tähelepanu ka väljaspool Balti vabariike ja mida külastasid juhtivad kunstiteoreetikud ja -kriitikud NSV Liidust.
I triennaal oli eksponeeritud Näituse Väljaku peapaviljonis ning mõjus suurejoonelisemalt kui kõik järgnevad, mis olid välja pandud väikestes paviljonides. Triennaali reglement oli ülilihtne: iga vabariik oli vaba ja autonoomne kunstnike ja esitatavate erialade valikul ning eksponeeritud eraldi. Alates kolmandast näitusest lisati reglementi punkt, mis piiras osavõtjate arvu 50 kunstnikuga igast Baltiriigist. Mõnevõrra probleeme tekitas kunstnike väljavalimine, sest olid ju triennaalid ihaldusväärseks esinemiskohaks. Lisaks peapreemiale anti välja hulganisti eripreemiaid. Näitusega kaasnesid kataloogid, kui välja arvata 1985 ja 1991. Tavaliselt näitustele ühist teemat ei määratud. Peaaladena valitsesid kõikidel triennaalidel tekstiil ja keraamika. Alates III triennaalist hakkasid näituse suhtes kõlama üha kritiseerivamad seisukohad: ekspositsioone nimetati igavateks ja miinuspooleks loeti ka kindla kontseptsiooni puudumist. IV triennaali töid püüti ühendada teema alla "Inimesed mere äärest", kuid see jäi formaalseks. Samal triennaalil nenditi liikumist suletud ringis ja tüdimust üksteisest. IV triennaali püüti juba muuta rahvusvaheliseks, lülitades selle koosseisu kahe soome tarbekunstniku - keraamiku ja tekstiilikunstniku teosed. V triennaalil osalesid 5 põhjamaade keraamikut. Ei kataloogi, ei arutelu, ei reklaami. Aeg ei olnud sobiv kunsti aruteludeks. 1990. aastatel hajus seni balti tarbekunsti kooshoidnud motivatsioon. Balti vabariikide triennaalide lõppu tähistas 1994.a. toimunud VI triennaal Tallinna Kunstihoones. Selle osavõtjate arv oli poole väiksem võrreldes senistega ning ilmselt ka väga juhuslik, ring oli täis saanud. Ees ootasid uued probleemid. Baltimaade tarbekunstitriennaalid olid oma töö ära teinud.
Toonane loova suhtluse kogemus osutus siiski püsiväärtuseks, selleks ideeliseks tuumaks, millest võrsus uudse Tallinna Rakenduskunsti Triennaali korraldamise mõte. Nii jätkab uus, ulatuslikus rahvusvahelises vormis triennaal juba väljakujunenud tava, olles ühteaegu nurgakiviks vastsele traditsioonile. Esimene uue nime ja geograafiliste piiranguteta triennaal toimus 1997. aastal. Näituse pealkiri "Tarbetud asjad" sisaldas ühteaegu nii provokatsiooni kui võtit kaasaegse tarbekunsti mõtestamiseks. Näituse eesmärk oli tuua vaatajani tarbekunst, rõhuga sõna teisel poolel, see on eelkõige eseme- ja materjalikunst, mis esitab ideid ja edastab sõnumeid ning mille puhul küsimust tarvilikkusest või tarbetusest ei eksisteerigi. Triennaali üleskutset võttis kuulda 26 riigist 304 kunstnikku, nende hulgast valis rahvusvaheline žürii välja 79, kokku 16 rahvuse esindajat. 2000. aastal triennaali teemaks oli "Omand" ja 2003. aastal "Lagedad piirid". Uuendusena korraldati "Lagedate piiride" raames teoreetiline eesti tarbekunsti ja disainiproblemaatikat käsitlenud ettekannetepäev ja osalenud kunstnike loomingu esitlused.
Tänaseks on Baltimaade Rakenduskunsti triennaalidest võrsunud rahvusvaheline Tallinna rakenduskunsti triennaal kujunenud avatud kunstifoorumiks, mis tegeleb tarbekunsti ja disaini ideede propageerimisega ja mis väärtustab loovust.
