Kogumine on üks inimtegevuse tahke, mis on jätkuvalt paeluv. Kogumisobjektiks võib olla mis tahes asi kasutatud argiesemetest kõige ihaldusväärsemate kunstiteosteni. Me kogume asju kui minevikku, nähes kogumises eluülesannet, või lihtsalt sellepärast, et ei saa teisiti.
Iga kollektsioon loob sidemed kogutud esemete vahel, ent seab paika ka piirid selle kaudu, mis kogusse kuulub ja mis mitte. Seega suunab kogumine otsingutule – otseselt või kaudselt – asjadevahelistele suhetele. Pole vaja vist lisada, et see suunab ka meie tähelepanu inimkonna ja selle objektide vahelistele suhetele.
Üldiselt on kollektsioneerimine korrastamine, süstematiseerimine ja asjade üle kontrolli saavutamine. Seega saab kogumist nimetada püüuks vältida kaost või lihtsalt muuta maailma meie jaoks haaratavamaks ja tähenduslikumaks. Iga üksiku koguja puhul on suures osas tegemist ka armastusega. Kollektsioneerida pole võimalik innustumata. See võib olla võitlus, kirg ja meeleheite allikas. Äärmuslikumal juhul muutub see kinnisideeks.
Loomulikult ei tegele inimesed vaid asjade kogumisega. Paljude jaoks on kogemuste kogumine niisama haarav tegevus – mõelgem näiteks linnuvaatlejaile! Digitaalse, virtuaalse reaalsuse kasv ei ole kahandanud vajadust tõelise elusa kogemuse järele, olgu selleks siis soov näha mõnda haruldast liiki või luua esemete kogum.
Nagu kogu inimtegevusel, on ka kogumisel sotsiaalne mõõde. Skaala ühes otsas näeme Imelda Marcose Filipiinide esimeseks leediks olemise ajal omandatud tuhandeid paare kõrgmoe kingi ja teises tõsielusarjades jäädvustatud šokeerivaid, esemeid täiskuhjatud rõõmutuid kodusid.
Institutsioonid, mille peamine eesmärk on koguda, teisisõnu muuseumid, kasutavad erinevaid lähenemisi. Loodusmuuseumide sageli piinliku täpsusega korrastatud mineraalide, taimede ja loomade kollektsioonid peegeldavad maailma täieliku dokumenteerimise soovi, rahvamuuseumide tihti veidramad kogumisstrateegiad keskenduvad esemetele, mis on tuttavad, kummalised või lihtsalt vanad.
Üks kollektsioneerimise eripärasid seisneb selle aluseks oleva sidususe ja selgituse püüde kohatises nurjumises, kuna esemed keelduvad alluma või kinnituma loodud kategooriatesse. Keraamik Edmund de Waal räägib „ootamatust, poeetilisest hetkest”, mille ta oli leidnud ühe muuseumi museaalide nimekirjas: 5090 asja kõrval, mida oli nimetatud nõuks, oli ühe nimetuseks „nõu, võib-olla”.
Triennaalile on oodatud tööd, kus tegeldakse mis tahes võtmes teemadega, mis on seotud kogumise ja kollektsioonidega. Näitus on avatud nii üksikutele loojatele kui ka gruppidele kõigist tarbekunsti valdkondadest. Traditsiooniliste esemetüüpide kõrval nagu nõud, anumad, skulptuurid, vaibad, rõivad, ehted ja mööbel, on oodatud ka teistes žanrites tööd.
Esemeline maailm on tihedalt seotud mineviku ja mäluga. Miski ei teki iseenesest ega tühjale kohale. Tarbekunst oma loomulikus materjali- ja tehnoloogiakesksuses on vältimatus seoses traditsioonidega. Ent nii traditsioon kui ka olemasolev võivad olla ka millegi täiesti uue lähtekohaks. Ootamatud assotsiatsioonid olnu või olevaga ongi seekordse Tallinna rakenduskunsti triennaali teema.
Love Jönsson (Rootsi)
kuraator